14aastane Jüri-Mikk Udam vaatas 2008. aastal televiisorist, kuidas Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson võitsid Pekingi olümpiamängudel hõbemedali, ja rõõmustas. Ta ei teadnud tol päeval veel sõudmisest tuhkagi, kuid istub nüüd 12 aastat hiljem Euroopa meistrivõistlustel 41aastase Endreksoniga samas neljapaadis. “See on päris pull jah,” ütleb Udam.
See juhtus millalgi pärast Endreksoni ja Jaansoni olümpiahõbedat, kui Sven-Erik Udam pakkus teismelisele pojale: “Sa võiksid sõudmist proovida!”
Mõeldud – tehtud! Juba samal sügisel pusis Jüri-Mikk Tallinnas Harku järvel neljapaadis esimesi tõmbeid teha. “Esimesed trennid vee peal olid juba väga lahedad. Varsti sain ühese peale, siis armusin sõudmisesse kõige rohkem,” meenutab Udam.
Üle vabariigi kuulsaks sai Udam aastal 2012. Esmalt võitis ta juuni alguses koos Geir Suursillaga kahepaadil noorte Euroopa meistrivõistlused ja paar nädalat hiljem Pärnus üllatuslikult kodused olümpiamängude katsevõistlused. Niisiis, Londoni olümpiamängudele lendas 18aastane noormees, kes alustas sõudmisega vähem kui neli aastat tagasi. Kõlab uskumatult!
Udam, nagu paljud teisedki spordipoisid, mõtiskles noorena unistavalt, et huvitav, mis tunne on seista olümpiamängude poodiumil. “Kas nüüd või mitte kunagi,” mõtles ta pärast ülikooli lõpetamist ja otsustas vähemalt kuni Tokyo olümpiamängudeni täielikult spordile pühenduda.
“Olen mõelnud, et sõudmine on nagu kunstivorm. Seda, kui hästi taies on välja tulnud, hinnatakse võistlustel. Aga see, et otsid ideaalset tõmmet… Kunstnik otsib ideaalset pintslitõmmet. See protsess on hästi meditatiivne minu arust,” arutleb Udam.
Artikli pikk versioon siin
/Mart Treial, 9. oktoober 2020, Õhtuleht/