Mina olen Liisa-Marie Lääne. Alustasin sõudetrennis käimist 2014. aasta septembrikuust. Avastasin sõudmise enda jaoks arsti soovitusel. Minu valutavatele põlvedele teised spordialad ei sobinud ja sõudes minu põlved ei valuta. Alguses käisin peale sõudmise veel ujumistrennis. Peagi otsustasin, et jätan ujumistrennid ja keskendun sõudmisele. Praegu käin ma kolm korda nädalas trennis.
Ootasin väga seda päeva kui ma sain esimest korda paadiga järve peale minna. Nautisin igat minutit sõudes paadis ja esimesed korrad käisin ma kahepaadis minu treener Alekseiga.
Väga tahtsin võimalikult kiiresti pääseda ka võistlustele ja nii tegin usinasti trenni selle nimel. Peagi ei saanud rohkem vee peal käia ja me kolisime siseruumidesse sõudeergomeetritele ja jõusaali. Õnneks toimuvad ka talvisel perioodil võistlused ja nii sain ma treeneri käest kutse sisesõudmise võistlustele. Ma väga ootasin seda, aga natukene kartsin ka ja kohe ei suutnud kutsele jaatavalt vastata.
Põhjuseks oli ka samal päeval toimuv minu venna sünnipäevaüritus. Tegelikult endale ütlesin ma kohe jah, siis kui treeneriga vestluse lõpetasin ja olin nõus loobuma sünnipäevapeost. Siis kui võistluse stardiprotokollid avalikustati ja selgus, et minu start oli hilisemal ajal, siis sain ma mõlemast suurüritusest osa võtta.
Enne võistlustele minekut uurisime vanematega järgi mis võistlus see selline on. See oli Alfa võistlus. Sinna tulevad kokku kõik Baltimaade sõudjad ja võistlevad oma vanusegruppides. Kohal olid ka nende riikide sõudetipud.
Minu vanuseklassis osalejad pidid sõudeergomeetril läbima 1000m. Viimasel 300 meetril oli treener minu kõrval ja sundis mind rohkem pingutama. Viimased meetrid olid väga rasked, jalad olid väga väsinud, aga ma pingutasin lõpuni. Tegelikult tuli finiš väga kiirelt ja sõidu ajal nägin, et ma liikusin kolmandal positsioonil. Kui võistlusareenilt vaevaliselt minema kõndisin hakkasid kõik mind õnnitlema pronksiväärilise koha saavutamise eest.
Nädala aega hiljem ütles Aleksei mulle: “28.veebruar on Väike-Maarjas Eesti Meistrivõistlused sisesõudmises. Ma panen su kirja, aga nüüd pead rohkem trennis käima.” Sellega olin ma kõhklusteta nõus. Tegin trenni veel hoolikamalt, kui ennem, sest see võistlus oli ikkaga tähtsaim sisesõudmise võistlus Eestis.
Nii ma olin juba teisel võistlusel stardis, distantsiks oli samuti 1km. Minu võistlemise ajal toetasid treener Aleksei ja minu ema mind väga ja elasid väga valjult kaasa. Ka seekord olid viimased meetrid väga rasked, tundus et ma enam ei jaksa. Aleksei karjus: ,,Ära anna teist kohta ära ja lükka jalgadega!” Sõit sai läbi. Tuli välja, et ma sain II koha ning III koht kaotas mulle 1 kümnendikuga. Ma parandasin enda parimat tulemust 8 sekundiga ja püstitasin uue isikliku rekordi.
Öeldakse, et mida rohkem õpid, seda targemaks saad. Sõudmisega on täpselt samamoodi: mida rohkem treenid seda tugevamaks saad. Kõik need võistlused ja tulemused ei ole ainult minu omad. Osa neist kuulub ka minu treenerile Aleksei Lipintsovile. Ta on kõige parem treener ning tal on alati mõni nali varrukast välja võtta. Hetkel käib ka kogu pereelu minu järgi. Kui mul on trenni vaja, siis mind viiakse ja tuuakse. Kui vaja võistlustele minna, siis on mul lausa isiklik autojuht olemas. Minu isa. Eelkõige suur tänu Alekseile selle eest, et ta on alati meie jaoks olemas.
Liisa-Marie sõit Alfa 2015 võistlusel | EMT Sõudesarja kokkuvõte