Nädalavahetusel Vareses toimunud sõudmise Euroopa meistrivõistlustel sai neljapaadi koosseisus EM-pronksi kaela Tallinna Sõudeklubi liige Jüri-Mikk Udam, kellele oli see esimene autasu meeste konkurentsis.
2017. aastal USA-s maineka Harvardi ülikooli lõpetanud Udam võiks tegusid teha hoopis mujal, kuid praegu ajab ta taga oma kauaaegset unistust. Pikemas plaanis näeb ta end inimesena, kes aitab oma teadmistega maailmal keskkonnamuutustega toime tulla.
Kui esmalt ajas tagasi minna, siis sõudmise juurde jõudis Udam 2008. aastal. Toona vaatas 14-aastane noor spordisõber telekast, kuidas Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson võitsid Pekingi olümpiamängudelt hõbemedali. Seni põhiliselt ujumisega tegelnud noormees seadiski seepeale entusiastlikult sammud sõudetrenni. Neli aastat hiljem jõudis ta üsnagi ootamatult Londoni olümpiamängudele ja praegu istub ta juba koos Endreksoniga neljapaadis.
„2012. aastal õnnestus meil koos Geir Suursillaga kahepaadil U18 konkurentsis Euroopa meistritiitel võita. Seejärel vaadati, et kooliõpilsed võiksid ka Londoni OM-pileti eest võidelda. (Eestil oli Londoni OM-ile kahepaadi pääse olemas, kuid selle teeninud Kaspar Taimsoo ja Allar Raja olid selleks ajaks juba neljapaadi koosseisus ehk kohad kahepaati olid vabad.) Läksime igasuguse närvita peale ja teenisimegi otsustaval katsevõistlusel kolme paatkonna seas olümpiapääsme,” meenutas Udam, kes jäi koos kaaslasega Londonis selgelt viimaseks ehk kirja läks 13. koht.
„Toona olin poisike ning panin juba siis endale sihi, et tahan Tokyo olümpial olla nii hea, et suudan võidelda kõrgemate kohtade eest,” rääkis Udam üheksa aastat tagasi peas olnud mõtetest. „Jälgisin Londonis sõudemaailma tippe ning nägin, kuidas ässad võistluseks valmistuvad ja kui võimsad nad tegelikult on. Kui nende jaoks oli see elu tähtsaim võistlus, siis mina olin esimest korda meeste konkurentsis.”
Üht-teist võttis Udam juba toonasest kogemusest tulevikku kaasa. „Õppisin, kuidas suures möllus närvidega hakkama saada. Nägin, et suudan vajaduse korral kõik ebavajaliku välja lülitada,” rääkis ta.Pärast keskkooli lõppu võttis Udam ette teekonna USA-sse. Noormees astus mainekasse Harvardi ülikooli mehaanikainseneeria erialale. Veel sai ta sisse teise USA ülikooli Yale’i.
„Kuna tahtsin sõudmisega edasi tegeleda, siis valisin kooli, mis oli ka spordi poolest absoluutses tipus. Harvardi paatkonnad sõidavad kohalikel võistlustel alati A-finaalides,” põhjendas Udam. „Peale selle olin juba pärast keskkooli kindel, et pärast tippsportlase karjääri tahan tegutseda väljaspool sporti. Seega soovisin ka tugevat akadeemilist põhja.”
Nüüd ülikoolile tagasi vaadates tunnistas Udam, et õppetöö talle üleliia suurt peavalu ei valmistanud, kuid tihe programm pani vahepeal tervisele korraliku põntsu.
„Koduseid töid oli palju. Trennid olid intensiivsed ning lisaks üritasin ka sotsiaalset elu elada. Seetõttu jäi mul esimesel aastal unetunde väheks. See avaldus raskes seljavigastuses,” meenutas Udam. „Mõju avaldas ka see, et Eestis olin sõudnud ikka paarisaerulises paadis, kuid nüüd istusin üheaerulises paadis. Kohe tuli hakata täie jõuga tõmbama, kuid tehniline pool ei olnud veel paigas.”
„Seljaga oli lõpuks nii kehvasti, et ma ei saanud nädal aega istuda ega astuda. Kirurgilist sekkumist õnnestus lõpuks vältida ja sain taastusravi harjutustega selja korda, kuid USA sõudekarjäärile jättis see suure jälje,” sõnas Udam. Sealse suurima saavutuseni jõudiski ta ülikooli viimasel aastal, kui ta krooniti Harvardi kaheksapaadi koosseisus USA idaranniku meistriks. „Neid taastusravi harjutusi teen traumade ennetamiseks siiamaani.”
Ent miks jätta Harvardi diplom kappi seisma ja sukelduda taas tippsõudmisse? „Tundsin, et see on minu väikese poisi unistus. Praegu on ainuke aeg, mil tippsporti teha. Kui juba töömaailma minna, siis sealt enam tagasi ei tule. Otsustasin, et saan oma vaimset potentsiaali kasutada ka mõni aasta hiljem. Tokyo olümpiamängudel osalemine oli minu unistus juba 2012. aastal ja olen proovinud samm-sammult sellel teel liikuda.”
Esimene suurem samm Tokyo OM-i teel on Udamil tehtud. Nimelt on ta Eesti tugevaima paatkonna ehk neljapaadi liige. Kui Udam võitis eelmisel nädalal karjääri esimese tiitlivõistluste medali, siis tema kaaslaste Endreksoni ja Raja jaoks oli see 12. ja Taimsoole 11. vastav autasu. Ihaldatud olümpiapääsme lunastamiseks tuleb neljapaadil mahtuda mai keskel Luzerni kvalifikatsiooniregatil kahe parema sekka. Eestlaste suurim konkurent kahele vabale pääsmele on ilmselt Leedu, kes sai viimatisel EM-il kuuenda koha. Lisaks veel B-finaali jõudnud Venemaa ja Ukraina ning võib olla ka Uus-Meremaa.
„Paatkonna olek on väga mõnus. Vanusevahest hoolimata,” tõdes 26-aastane Udam, kelle kaaslasteks on 41-aastane Endrekson, 37-aastane Raja ja 33-aastane Taimsoo. „Mind on hästi vastu võetud ja aukartust mul kogenumate meeste ees ei ole. Kokku on sattunud lõbusad naljamehed. Koostöö on väga meeldiv.”
Artikli pikk versioon siin
/Madis Kalvet, 17. aprill 2021, Delfi Sport/