23. märtsi varahommikul alustasime Tallinna Sõudeklubist 2327 kilomeetri pikkust teekonda Horvaatiasse, Skradinisse. Kaasas Tallinna Sõudeklubi noorsportlased: Uku Siim Timmusk, Karl Kristofer Orgse, Artjom Holostõhh, Jaan Sander Klein, Kristjan Lindsalu, Merilin Lindre, Liisa-Marie Lääne ja Aleksei Lipintsov (treenr ja autojuht). Kohale jõudsime järgmise päeva õhtul kell üheksaks, kuna poistel läks tankimispeatustes planeeritust rohkem aega, neid oli ka rohkem ning buss koos paate täis haagisega ei liikunud kiiremini kui 90km/h.
Olles autos istunud vähem kui viis minutit, tekkisid ka esimesed küsimused, millal me juba kohale jõuame? Millal vetsupeatus on? Nii kestis see terve tee, tankimispeatusest tankimispeatuseni, lugedes kokku viimaseid euromüte, et saada tualetti. Meeleolu ülal hoidmiseks mängiti „Turakat“ ja kuulati Ameerika räppi, millele lisasid omapoolset vürtsi DJ vahetused. Lisaks Ameerika räpile, mis jäi paljudele väga segaseks, jäid kõrvu kajama ka Eesti muusika klassikud.
Poola saabusime võrdlemisi vara, enne hotelli minekut tegime peatuse tanklas, et hommikuks midagi söögiks otsa. Esimene asi, mis bussist kostus, olles just seisma jäänud, olid sõnad „Ohh, „Mäkk“!“ Sinna poole pandi ka padavai minema. Möödunud oli 15 minutit, ühtegi poissi veel tagasi polnud. Kõik noorhärrad istusid viisakalt, sirge seljaga laua taga ja nautisid enda toitu. Aga millega tegelesid sellel ajal tüdrukud ja treener?
Poola hotelli parkla ette oli aastaga tekkinud tõkkepuu, mille olemasolu raskendas käruga parklasse manööverdamist. Meie jaoks tõsteti mõlemad tõkkepuud üles ja vahepost tiriti minema. Treener sai parkimisega suurepäraselt hakkama, tegemist ikkagi oma ala spetsialistiga.
Pühapäevahommikul hakkasime liikuma juba kell seitse varahommikul, eesmärgiks kinni püüda meist eespool sõitvaid teised eestlased. Tšehhis oli meil meeldiv kohtumine Celní správa’ga, kohaliku politseiga, sest suures kohalejõudmise tuhinas unustasime osta vinjeti (teemaks), millega on luba sõita riigi teedel. Õnneks on meie treener nii kogenud, et sai ka selle olukorraga suurepäraselt hakkama.
Sloveenia piiril sõitsime teisest eestlastest isegi mööda, kuid läksime sööma ning Skradinisse jõudsime ikkagi viimastena. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Mida lähemale Skradinile jõudsime, seda rohkem hakkasime nihelema, tahtsime juba ruttu tuppa, voodisse saada, et hommikul vee peale minna, sest kui liiga tasa sõuad pidavad aerud ära mädanema.